Teekonna algus

Mul on diagnoositud III astme endometrioos ning viljatus.

Blogi pean eelkõige iseenda jaoks, aga ehk keegi saab siit veel midagi kasulikku teada :)

2012a

Kõik algas 2012.a, kui mul ühel õhtul kõht nii jubedalt valutas, et ei suutnud 30min vältel ennast sirgeks ajada. Kutsusin kiirabi- tehti valu vaigistav süst ja soovitati esimesel võimalusel naitsearsti poole pöörduda.

Naistearst suunas mind Lääne-Tallinna Keskhaiglasse (Pelgulinnas) laparoskoopiale, kus dr Märtson eemaldas veretsüsti, kollaskehatsüsti ning diagnoosis:

• parema munasarja (III astme) endometrioosi
• testis munajuhade läbitavust- vasak munajuha ei ole läbitav

2015a

Plaanime oma esimest last saada. 

Arutasime asja naistearstiga, kes avastas uusi endometrioosi koldeid ning viimane PAP-test näitas mõõdukat düsplaasiat (phm vähieelne seisund). 

Arst pani mind uuesti LTK-sse operatsioonile kirja. Seekord tegi dr Märtson koos laparoskoopiaga ka emakakaela konisatsiooni (emakakaelalt lõigatakse pisike koonusjas tükike ära).

Rasestumise välistas arst koheselt ära kuni pooleks aastaks.

2016a

Kõikidest protseduuridest olen kenasti paranenud, PAP-testid on korras, endo stabiilne.

Arst lubab rasestuda. 

Otsustame mehega kohe viljatusravi arstile minna, sest endometrioos on haigus, mis ei kao kuskile- see süveneb ajaga ning ajafaktor on siin ülioluline.

Lisaks- III astme endoga on loomulikul teel raske (kui mitte võimatu) rasestuda.

Otsustasin Ida-Tallinna Keskhaigla viljatusravikliiniku kasuks (uurisin ja võrdlesin haiglaid, mingit statistiliselt olid haiglatel IVF-i õnnestustumiste protsent sama), sest Tõnismäel on mugavam käia.

Sain arstile väga kiiresti. Normaaljuhtudel lastakse muidugi paaridel mitmeid aastaid järjest ise proovida rasestuda, enne kui viljatusravi arstile suunatakse.

Pärast paljusid! vereproovide andmisi ja günekoloogilisi kontrolle sai selgeks, et mehega on kõik täiesti suurepärases korras ja asi on minus.

Järgmises postituses kirjutan kunstlikust viljastamisest lähemalt.